…vähemalt pole pruut peidus, saab järele minna… Foto: Marit Karp
Need mõtted said kirja juba 2008. aastal ja link pulmad.ee-s töötab vist siiani.
Siin koopia artiklist
Pruudiröövist on siin foorumites juba üht-teist kirjutatud.
Nt (siin, siin ja siin)
Mul on üks alternatiivne idee, mida tahan jagada.
Mu nähtud kogemuste põhjal leidub viiest pulmast vähemalt neljas neid mehi, kes õhtu arenedes ja pudelite tühjenedes hakkavad pruudiröövimise plaane pidama – vaatamata sellele, mida keelavat noorpaar või pulmaisa neile selle kohta teada on andnud. Teada antakse aga neljal juhul viiest, et noorpaar tahaks oma pulmas iga hinna eest pruudiröövist loobuda.
Riskid, mida pruudiröövimine endaga kaasa toob, on ka reeglina teada – ja ega siis keegi ju tegelikult midagi kurja ei plaanigi, aga sagedamini kui tahaksime, lihtsalt “kukub välja nii, nagu polnud mõeldud” (ehk nagu tavaliselt). Igal juhul pole pidu pärast ebaõnnestumist enam see, mis ta oli enne.
– vahel, kui kõik on justkui lõpuni sujunud, on mõni väärikamatest sugulastest ikkagi solvunud,
– vahel läheb märkamatu põgenemine untsu ja tagaajamise käigus tekib spontaanseid kokkupõrkeid või lausa rebenemisi (tagajärjeks muhud, kanged kaelad, määrdunud riided ja katkine mööbel),
– vahel ei tea pruudiröövlid midagi andekat välja mõelda, kui neil kord juba pruut peitu on viidud ja venitavad tühjalt peoseltskonna aega (isegi terve tund on veedetud läbirääkimistes – kas pruudi tagasisaamiseks on parem esitada tibutantsu või anda röövlitele veel neli viina vmt – mis enam üldse tore polnud),
– vahel ei leia röövlid pruuti enam ise ka tagasitoomiseks üles 🙁
Kord aga nägin rootslastega ühes pulmas pidutsedes kommet, mida oletan, võiks ka meie pulmades pruudiröövi asemel sagedamini ette võtta.
Tol korral läks nii, et kui peigmees oli korraks laua tagant lahkunud (arvan küll, et saabuvaid sündmusi ette aimates), tõusid rootslastest mehed kõik korraga püsti ja tegid kiire tiiru ümber laua pruudi selja tagant läbi ja – andsid talle möödudes musi. Kõik toimus kiirelt, efektselt ja lõbusalt.
Ajaks, kui peigmees oma kohale tagasi saabus, oli kõik juba möödas, vaid pruudi põsed õhetasid pisut rohkem, kui enne…
Küllap peigmehelegi ära räägiti, milliseid riske toob endaga kaasa pruudi omapäi jätmine 😉
Ei tasu nimetadagi, et eesti tüdrukud tegid hiljem rootslasest peigmehele tagasi – nii et ka peigmees sai pruudi äraolekul oma rivi musisid kätte – ja oli selle juures üsna rahuloleva näoga 🙂
Pulmaisana olin ma sellise asjade käiguga üsna rahul – elevust oli küllaga, väike õpetlik iva ei olnud ka puudu ning riske nagu polnudki.
Olen sedasama pruudimusitamist tänaseks korra ka läbinisti eestlaste peol ise algatanud. Tunnistan, et teisel korral tundus see sama tore, kui esimeselgi nägemisel. Solvujaid ei kohanud 🙂
Ma leian, et oleksin küll rahul, kui senised pruudiröövi plaanijad võtaksid pulmas pigem midagi sellist ette, mille jaoks ei tule peo peakangelast kusagile peitu viia vaid kõik toimub rahva silme ees, mis ei jää venima vaid käib hoogsalt, millest saab suurem hulk pulmalisi isiklikult osa võtta ja mille emotsionaalne tulemus pole kuigivõrd kehvem traditsioonilisest pruudiröövist.
Ootaksin siin huviga tulevaste pruutide, aga ka peigmeeste, pulmaisade ja teiste pulmaliste mõtteid ja reaktsioone sellele ideele – kas on veel kellelegi isiklikke kogemusi, mis arvate, kas võtaksite osa, kas võtaksite korraldada, mis nimega oleks hea sellist ettevõtmist eesti pulmakommetes nimetada jne.
Aga laseksin end ka veenda, kui keegi innukalt põhjendaks, miks just pruudirööv tema meelest üks asendamatu pulmatraditsioon peaks olema.
Tervitused Triinule ja Hansule!
Anti Einpaul
www.anti.ee
